Muistendid

Kaali järv

 

  Ennemuiste seisnud kohal, kus nüüd on Kaali järv, uhke loss. Selle ümber roosiaiad, luigetiik graatsiliste valgete luikedega, kuldkalakeste ja vesiroosidega.
Elatud seal lossis jõukalt ja priiskavalt- lausa lillepidu iga päev! Kõige rohkem aga laiutanud oma lakkamatute pitsballide ja peente söömapidudega rikas krahv ise. Viin, vein ja šampanja voolanud ojadena. Mis veel sellest- peale muu hakanud ta oma lihast õde armastama ja otsustanudki poole aruga krahv temaga abiellu heita.
  Aga ei leidnud ainsatki kirikut, kus säärane eriskummaline laulatus oleks ette võetud. Krahvi soov tekitas kirikuisades tuska, pani päid vangutama.
  Aga eks juba vanast ajast teada raha paneb rattad käima, sageli väga nobedasti. Sõitiski see sõge krahv Rooma linna, hankis suurte annetuste eest paavstilt endalt loa keelatud abielu sõlmimiseks.
Oh mis nüüd viga! Kohalikule preestrile visati Rooma paavsti eriluba nina alla. Kohaliku kiriku vaimulik pole ikka veel asjaga päri, kuid uuesti käib krahv rahakirstu juures ning kuldmündid ja hõbeseeklid teevad imet. Laulatuspäev tehti kindlaks. Pulmakutsed saadeti lähedale ja kaugele, parumitele-parunessidele, krahvidele-karhvinnadele suguvõsaga. Ka väiksematele sakstele. Jah, näe imet, isegi vallarahvas kutsuti härrade-prouade peost osa saama.
  Krahv priiskab oma rikkusega. Vardasse aetakse nuumatud härgi, pekiseid sigu, hanesid-kalkuneid. Küpsetamine-praadimine-keetmine käib otsata. Lossi kõrval majas mulksub vaatides õlu, seda pruulitakse aiva juurde.
  Ja jõudiski suvine pulmapäevahommik kätte. Kogu lossirahvas oli elevil: veel viimased sättimised-kaunistamised-parfüümitamised. Et kõik säraks ja sätendaks ning hurmavalt lõhnaks, et oleks nagu seitsmendas taevas.
  Krahvilossi ette veeresid uhked tõllad: punased, rohelised, hõbedased. Tõldu vedavad valged täkud kaunistatud uhkete paelte ja litritega, kabjarauad hõbedased, mis helkisid päikesesäras. Härradel-prouadel küll parimad rõivad- puha siid ja samet, sitsid-satsid sabakuued, peas kübarad-kaabud-lehvikud. Kuld- ja hõbeehted sätendamas lausa silmipimestavalt.
  Vallavaesed tulid jalgsi. Tee ääres seisid muldhall taat, kadakane kepp käes. Ta hoiatas iga tulijat: „Jumala pärast, ärge minge sinna lossi. See on hukatus, uskuge mind!” Ja peagi pöörduski lihtrahvas ümber, asudes tagasiteele, sest mine sa tea.
  Krahv, uhkemas uhkem, andis käsu tõld lossi ette sõita. Kaunistatud roheliste valikute, hõbe-kuldkarraga, veereski kolmehobusetõld põrinal kohale. Krahv ja tema õde istusidki teenrite toetusel ja sügavate kummarduste saatel tõlda. Ja asuski pulmarong teele kiriku poole. Oi neid värvilisi tõldu, neid traavleid laulatusele!
  Pärast uhket tseremooniat, laulatust kuldse kupliga kirikus, algas lossis ohjeldamatu pulmapidu. Viin, konjak ja šampanja voolasid ojadena. Korraga kukub kõu kõmisema, kuri Pikker paukuma. Ere välk käib välgu järel, kõige eredama sähvib lossi teravasse tornitippu. Ühel hetkel lahvatab krahviloss leekidesse. Krahvist peigmees vannub seitse korda tulist kurja, kutsudes kõiki põrguvägesid appi, nõuab vett, vett. Peagi algabki sadu, ennenägematu paduvihm sööstab alla lossi peale. Veekeerised sööstavad uhketes lossitubadest tubadesse, uputades priiskajad. Kes katsus majast välja pääseda, see vajub vedela muda voogudesse. Imekombel jõudis pruutpaar lossist välja eesootavale tõlda. Kutsarile anti käsk mitte tagasi vaadata. Hoiatused hoolimata vaatas kutsar siiski üle õla. Silmnähtavalt vajus uhke valge loss sügavale lainete alla ning tagatipuks kostus hirmus erkvalge plahvatus, mis kostis seitse korda seitsmekümne versta kaugusele. Ka nood viimsed põgenejad – pruutpaar koos kutsari ja hoburakendiga vajusid maa alla, igavikku.
  Oli tekkinud pisike järv. Rahvas hakkas seda nimetama Kaali järveks. Pärast järve sündi laskis lihtrahvas järve seitse korda seitsekümmend sülda köie, mille ühte otsa oli seotud kivi raskuseks, et teada sada järve sügavust. Kui köis välja tariti, oli selle otsas verine jäärapea. Rahvas tegi oma järelduse. Krahv, see poole aruga, oli muutunud jäärapeaks.
  Tänapäeval igal jaanipäeva öösel võib Kaali järve veepeegelduses näha krahvi ja tema ilusa pruudi siluetti. Taamal aga võib näha lossi, mis valge, uhkete tornidega – imekaunis.

 

Kirja pannud Gustav Heinmets 1996. aastal Kuressaares
Jutustanud Timoteus Linna (sünd. 1912) Kuressaare


Muistend Kaali järve tekkest

 

 Kord olnud Kaali mõisahärral kaksteist last. Esimene olnud poeg ja viimane tütar. Kõige noorem tütar võtnud vanema poja endale meheks. Vend armastanud väga oma õest abikaasat, sest see olnud ta meelest kõige ilusam inimene maailmas. Pulmaõhtul kutsutud õpetaja mõisa pruutpaari laulatama. Kojusõidul ütelnud õpetaja kutsarile: „Sõida nüüd nõnda koju, et sa mitte tagasi ei vaata!” Kutsar mõelnud, et mis salajasi asju seal seljataga on, et ma tagasi ei või vaadata ja vaadanud tagasi. Sedamaid vajunud mõis ühes pulmarahvaga maa alla. Nii oli sündinud Kaali järv. Veel praegugi võivat järve sügavuses näha mõisa varemeid.
Sellest ajast peale kerkivat igal jaaniööl pruudi ja peigmehe sõrmustatud käsi veepinnale.

 

Üles kirjutatud 1939.a. Tiina Viidaselt