Infopäeval tehti põhjalik ülevaade meteoriitikast, kraatrite tekkeloost, arheoloogiast ja mütoloogiast. Ettekandega külastuskeskuse meteoriitika- ja paekivimuuseumis esines Reet Tiirmaa, peakraatri ääres rääkis kraatriga seotud mütoloogiast ja arheoloogiast Külli Rikas.

Päeva lõpul süüdati peakraatri ümber muinastuled, mis õhtu saabudes üha enam endaga müstikat ja salapära tõid.

Kuid enne muinastulede süütamist andis Jüri Plado, Tartu Ülikooli geoloogia osakonnast, ülevaate loengul „Meteoriidikraatrid: lähedased ja kauged” erinevatest meteoriidikraatritest üle maailma.

Alljärgnevalt on välja toodud lühiülevaade infopäeval käsitletust.

Maailmas on senini avastatud 170-180 meteoriiditekkelisest struktuuri ja 7 neist ehk ligi 4% asuvad Eestis. Seega on Eestis meteoriidikraatreid pindalaühiku kohta ligi 400 korda rohkem kui Maal keskmiselt. Eesti on oma meteoriidikraatrite arvu poolest auväärsel esikohal. Eesti seitsmest meteoriidikraatrist kahel juhul (Kaali ja Ilumetsa) on tegu kraatriväljadega ning ülejäänud viiel juhul (Neugrundi, Kärdla, Tsõõrikmäe, Simuna ja Lasnamäe) üksikstruktuuridega. Eesti kraatrite vanus ulatub 67 aastast (Simuna) kuni 535 mln. aastani (Neugrundi). Meie kraatrite mõõtmed varieeruvad samuti väga suures ulatuses: mõnest meetrist (Lasnamäe) kuni enam kui 20 kilomeetrini (Neugrundi).

Kaali meteoriidisaju peamised parameetrid:

• langemise suund – idakagust;
• langemise nurk- umbes 40^o;
• Kaali kraatrid tekitanud meteoriidi algmass atmosfääri sisenemisel võis olla 400-10000 tonni;
• mass põrkumisel maapinnaga 20-80 tonni;
• algkiirus atmosfääri sisenemisel 15-45 km/s;
• põrkumise hetkel maapinnaga 10-20 km/s;
• värskemate andmete kohaselt oli meteoriitkeha läbimõõt langemise momendil 3-6 m ja tema mass 46 tonni.

Meteoriidikraatrites puuduvad merelised setted, s.t. Kaali meteoriidi langemine on toimunud ajal, kui suurem osa Saaremaad ja sealhulgas ka Kaali ümbrus oli kerkinud merest. Arvutuste kohaselt oli Kaali piirkond vee alt väljas ca 7000 a. tagasi. Kaali järve põhjasetete füüsikaline vanus õietolmu analüüsi järgi on ligikaudu 3700 a. Radiosüsiniku meetod on andnud kraatri põhjasetete vanuseks vähemalt 4000 a. Silikaatse plahvatusmaterjali leiud ümbritsevate soode turbakihis lubavad oletada, et kraatrid on kuni 7500-7600 aastat vanad.

Kraatrite avastamisloost

Loodusuurijate huviorbiiti sattus Kaali kraater 19. sajandi teisel veerandil. Kaali kraatrid avastas esimesena J. Luce. 1827.a. ilmus Luce koostatud kirjeldav trükis Kaali peakraatri kohta. Kuna meteoriitikateadus selleks ajaks ei olnud sündinud, ei maksa oodata, et ta oleks tulnud nende meteoriitse päritolu peale. Enne Kraatrite meteoriitse päritolu tõestamist esitati erinevaid hüpoteese: vulkaaniline plahvatuskraater või vee, auru, gaasi ja muda äkiline purskumine; lubjakivi lõhedest tingitud karsti langus või soolakupli sissevarisemine; muistne linnus, kus kaevu ülesandeid täitnud loodusliku järve ümbritses inimeste poolt kuhjatud vall. 1927.a. leidis I. Reinwald 4. kraatri põhjast meteoriidikillu löögijälje, ning tõestas sellega kraatri meteoriitse päritolu. Järgmisel aastal Kaali tagasi pöördudes oli maailma ainus meteoriidilöögijälg rikutud. 1937. a. tulid 2. kraatrist välja esimesed roostetanud meteoriidikillud. Kaali kraatrite meteoriitne päritolu tõestati esimesena Euroopas ja teisena maailmas, Ameerika Ühendriikides asuvate Arizona kraatrite järel.

Kaali katastroofi mõju

Kaali langenud hiidmeteoriit tekitas arvatavasti piirkonnas ja selle lähiümbruses suure kaose, ümbruskonna loodus hävis. Katastroofi on võrreldud aatompommi plahvatusega. Vanades rahvalauludes on kuulda sõnu nagu Saaremaa põleb, seda seostatakse meteoriidi langemise tagajärjel toimunud põlengutega. Arvatakse, et katastroof nõudis endaga inimelusid. Lennart Meri osutas oma raamatus „Hõbevalge” muu hulgas ka Kaali katastroofi võimalikule kirjeldusele läänemeresoome monumentaalseimas folklooriteoses „Kalevala”- sellest on tõepoolest usutav kirjeldus taevase tule langemise kohta. Lennart Meri peab oma raamatus Kaali katastroofi Põhjala folkloori epitsenteriks. Oletatakse, et Kaali katastroof ei ole mõjutanud mitte ainult eestlasi vaid ka naaberrahvaid ja kaugemaidki.
Teemaga seotuks võib pidada legendi Ebavere hiiemäest, mille kohta Läti Hendrik kirjutab, et seal sündinud saarlaste suur jumal Tharapita. See lennanud Ebaverelt tulihännana Saaremaale. Tänapäeval seostatakse seda meteoriidi langemisel tekkinud Kaali järve looga. Meteoriit sisenes atmosfääri just Ebavere kandis, muutudes tulekerana nähtavaks.
Arvatakse, et 7. sajandil ekr Rooma autori Vergiliuse vahendusel kirjutatud müüt Phaetonist on seotud Kaali meteoriidi langemisega. Ühel päeval astus Päikesejumala ette noormees, kes väitis, et on Päikesejumala ja maise naise Klymene poeg. Noormees palunud oma kõrge päritolu kinnituseks tõestust. Päikesejumal lubas seepeale täita poisi suurim südamesoov. Phaethon tahtis juhtida päikesekaarikut üle taevalaotuse. Päikesejumal kahetses oma antud lubadust, kuid ta ei suutnud poissi ümber veenda. Algul läks sõit hästi, kuid siis tundsid tulised ratsud, et ohje hoiavad nõrgad käed. Ratsud muutusid ülemeelikuks ja pöördusid õigest suunast kõrvale. Ratsud sööstsid kord taevalakke, samas kihutasid otse Maa poole. Maiste kisa kuulsid ka jumalad ning Jupiter otsustas poissi karistada ning sajatas piksenoole poisi poole. Phaeton kukkus salapärasesse Eridanose jõkke. Phaethoni õed heliaadid otsisid poisi haua üles, et teda taga nutta. Leinavad õed, aga muudeti papliteks Eridanose kallastel. Phaetoni langemist maale seostatakse meteoriidiga. Heliosa hobused jooksid laiali mitmes suunas, seda seostatakse meteoriidi purunemisega tungides atmosfääri. Pilk maakaardile veenab meid, et Saaremaa ja Kreeka asuvad ühel meridiaanil, seega ei pruugi see seos olla pelgalt ettekujutus, kuna katastroof võis mõju avaldada väga kaugele.

Pole kahtlustki, et Kaali kraater on muistsetele inimestele olnud püha. Kaali kraatrit on ümbritsenud pea 3 meetri laiune kiviaed, kohati on säilinud vana kiviaia alus. Selline kaitserajatis tõestab järve tähtsust. 70-ndate aastate lõpus leiti arheoloogilistel väljakaevamistel, et kraatrit on ümbritsenud ligi 4 meetri kõrgune kivimüür, mis on ehitatud heledast paekivist ja dolomiidist. Selle müüri tähtsus ja otstarve on senini selgusetu, see võis olla kaitseeesmärgiga linnusemüür, kultuspaiga kaitseks jne. Arheoloogilistel väljakaevamistel on leitud kraatrivallilt iidse ehituse vundament, kuid see ei tõesta veel, et järve näol oleks tegu olnud muistse linnusega, kus inimesed igapäev elasid, kuna kultuurikiht on selleks liiga õhuke. Pigem võis tegu olla mõne usutalitluse läbiviimiseks vajaliku hoonega. Ei ole tõendeid, et järve oleks ohverdatud inimesi, küll aga on kivimüüri äärest leitud erinevate loomade hambaid, mis tõestab, et paigaga on seotud usulised rituaalid. Eestis ei ole leitud senini veel ühtegi tõestusmaterjali, mis tõestaks, et siin oleks ohverdatud inimesi, küll aga on leitud naaberriikidest. Kuid kõik see teeb Kaali peakraatrist kahtlemata Põhja-Euroopa kõige suurejoonelisema ohverdamispaiga, pühamu.

Kui kraater suvisel perioodil kuivemaks jääb ja veetase alaneb, tekib järve keskele suur kivihunnik, mõne uskumuse kohaselt tahtis Kaali mõisahärra endale järve keskele püsti või suvemajakest ehitada, kuid kuna järves on palju muda, siis ei jäänud ehitis püsima. Teise uskumuse järgi, on see seotud Egiptuse päikesejumala Ra -ga. Nimelt kui järv suvisel perioodil madalaks kuivab tekib järvest päikesejumala märk: ring ümber ja täpp keskel (Viimast hüpoteesi ei tasuks tõepähe võtta). See küll tundub ebareaalne kuid erinevate kaugete rahvaste müütides ja uskumustes kirjeldatakse tihti ühte kauget, põhjas asuvat, udust saart, millel asub päikesehaud või koht kuhu päikene loojub. Kuid leidub ka mõtlejaid, kes arvavad, et Kaali katastroofi mõju ulatus võib-olla ainult kuni Muhu saareni ja erinevate rahvaste uskumusi ei ole mõttekas siia segada.

Kaali järv, keskel väike kunstlik saareke. Kaali kraatritega seotud mütoloogiast ja faktidest saab lähemalt tutvuda Karl Kello raamatutes „Põhjamaine vaarao” ja „Draakoni märgi all” ning Vello Lõugase „Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas“